Klaasvill kuulub klaaskiu kategooriasse, mille alla kuulub ka klaasvill.
Klaaskiud võib kuju ja pikkuse järgi jagada pidevateks kiududeks, fikseeritud{0}}pikkusega kiududeks ja klaasvillaks; Klaasi koostise järgi võib need jagada leelise-vabaks, kemikaali-kindlaks, suure-leelisega, keskmise-leelisega, suure-tugevusega, kõrge elastsusmooduliga ja leelise-kindlaks (leelise-resistentseks) klaaskiuks.
Klaaskiu tootmise peamised toorained on: kvartsliiv, alumiiniumoksiid ja pürofüliit, lubjakivi, dolomiit, boorhape, sooda, Glauberi sool, fluoriit jne Tootmismeetodid jagunevad laias laastus kahte kategooriasse: üks on otse kiudude valmistamine sulaklaasist; teine on esmalt valmistada sulaklaasist 20 mm läbimõõduga klaaskuulid või -vardad ning seejärel kuumutada ja ümber sulatada mitmel viisil, et saada väga peeneid kiude diameetriga 3–80 μm. Lõpmatult pikki kiude, mis on tõmmatud plaatinasulamist plaatide kaudu mehaaniliste tõmbamismeetoditega, nimetatakse pidevateks klaaskiududeks, mida tavaliselt tuntakse pikkade kiududena. Rullide või õhuvoolu abil valmistatud katkendlikke kiude nimetatakse fikseeritud -pikkusega klaaskiududeks, mida tavaliselt tuntakse lühikeste kiududena.
Klaaskiud jagunevad selle koostise, omaduste ja kasutusalade järgi erinevatesse klassidesse. Standardsete klasside eeskirjade kohaselt kasutatakse elektriisolatsioonimaterjalides sagedamini E-klassi klaaskiudu, samas kui S-klassi klaaskiud on spetsiaalne kiud.
